Ajateenistusest

In SNAP

Ajateenistuses käimine peaks olema auasi, mitte “kohustus” millest ennast kõrvale valetada peamiselt põhjendusega, et see on ajaraiskamine.

Ma mõtlesin ka, et mul on 8-11 kuuga nii palju enamat teha, kui kuskil kinnisel territooriumil mopi lükata. Kui see päev kätte jõudis ja kutse arstliku komisjoni postkasti lendas käis aga mingi krõps, mis ütles “Fuck it”. Kui hull see ikka olla saab. Kõige suurem ajaraik oli vajalike paberite kokku kogumine, vaidlus perearstiga stiilis “tahad sa ikka minna, sul on põlvede ja seljaga nii palju traumasid olnud, et ma võin vabalt siia kirjutada TKV (teenistuskohustustest vabastatud). Vaidlesin vastu, et pole hullu, käin ära. Mis seal ikka juhtuda saab. Siis see loll komisjon ja perearsti uuringute duubeldamine. Ja siis otsus – lähed Tapale. Eiei, ma ei vaielnud perearstiga just pool tundi, et Tapale minna. Ma tahan Tallinnasse, ma tahan Mereväkke. Sain, sest mul oli sukelduja litsents.

Aga edasi. Peale aastavahetust baasi, uued näod, uus arsti ülevaatus, väike voodi, olematu tekk, sitt padi, ühiskasutuses 6 wc potti 100 mehe peale. Kõik tsiviliseeritud maailma mugavused äkki kadunud. Isegi mobiil võeti ära. Jah seesama sitane nutiseade ilma milleta ei kannata 15 minuti ka olla võeti lihtsalt mingi uroodist Pavlovi poolt ära. Algus oli nukker. Eriti kui näed riviplatsilt üle lahe kodu. Tahtsin küll koju ja tundsin, et raiskan aega. Aga mida päev edasi seda kergemaks läks. Esimene linnaluba, täis nagu tarakan linna peal, esimest korda peale sündi kiilakas jne. Ja oligi noorteaeg läbi. Siis laevale. Laevaga suvi merel, Kielis, Fredrikshavenis isegi Kuresaares. Tore oli. Õppisid tundma erinevaid inimesi. Veendusid, et idioot on ikka idioot ja teisalt mis on sõprus. Ja läbi see aeg saabki – 11 kuud. Ei olnud meelakkumine aga tükki küljest ära küll ei võtnud.

Kui ma läksin aega teenima siis olin hotshot noor tõusev juuratäht (vähemalt enda arvates). Töötasin edukas advokaadibüroos, teenistus oli hea, hinge polnud, elu juhtis vaid raha. Inimlikud tunded puudusid, olid asjad. Kõrvalolevad inimesed olid ka asjad, mida võis vahetada, kasutada, kõrvale heita. 11 kuuga õppisid väärtustama inimsuhteid, leidsin endas nii mõnegi emotsiooni. Oskasin kuulata teisi. Maal kasvanud poisina võibolla mingeid erilisi oskusi metsas orienteerumiseks juurde ei saanud aga õppisin ära, mis tähendab kohustus, mis tähendab vastutus. Õppisin ära, et isegi kui midagi ei meeldi ei pea jonnima, käsk on täitmiseks ja siis alles kui on alust vaidlemiseks. Ajateenistus andis väärt kogemuse, et elu on ka väljaspool nutifoni.

Vaielda võib, et selle kõik võib omandada ka kiiremini kui 8-11 kuud. Aga see on vajalik samm poisi elus enne meheks saamist. Just arusaama tekitamise mõttes, et elu ei keerle ümber sinu. Asi ei ole ainult allumises vaid ka korralduste andmises tulevikus. Kus mujal sa õpid nii vahetult erinevaid juhtimisstiile. Kuidas sa annad kellegile korraldusi kui sa ei oska ise ühtegi nendest täita. Et teada kuhu minna tuleb enne teada, kust oled tulnud.

Nüüd kui öelda, et minust koolitatakse kahuriliha. Jah, keegi peab kahuriliha ka olema. Kui sa oled ikka loll siis saadki Tapal, Võrus või kus iganes kahurilihaks. Kui sa üritad suuremast pildist aru saada sa mõistad, et sa tegelikult võlgned oma kodumaale võimaluse teda kaitsta. Ükskõik kui vastumeelne sulle riigikord või valitsus ei oleks on meil siiski oma riik ja oma kodu, mida tuleb vajadusel kaitsta mitte saba jalgevahel joosta või paneelmaja ees trollipeatuses mürsutabamust oodata. Kõik me oleme näinud, mida meie idanaaber Ukrainas korraldab. Vajadusel tuleb “vabaduse” (tööta-maksa makse-maga-tööta) nimel eest seista agressori vastu. See on meie vabadus nii elada. Kahurilihana surma ei maksa karta nagu ei maksa karta raisata alla aastat oma elust täites oma kohustust ja avada ennast võimalusele midagi uut õppida. Tuleb see, mis tulema peab. Mina ei karda, sest ma olen kasutanud võimalust ja saanud mingisugusegi oskuse oma vabaduste kaitseks. Ehk man the fuck up ja teeni aega. See on vähim, mis sa teha saad.

22 Comments

    • “Selle”? Lilleke, tee silmad lahti, meil on väga tasemel riigike. Ma ei ole patrioot (äkki olen?), aga kuidagi valus on, kui keegi teeb Eestit maha. Nagu tra, siin on elanud su esivanemad, su juured on siin; see maa on toitnud neid ja sind, siin on su keel, su inimesed, su rahvas, sina! Kuidas sa võid seda väärtusetuks pidada?

      • need esivanemad ja juured elasid siin muide ilma eesti riigita. riigid on üldse väga 19 sajand. milleks väikeriigid mille kasutegur on olematu? why not euroopa kõik üheks riigiks teha näiteks. NSVL oli ka selles mõttes mõistlik, mastaabieffekt.

    • Aa, ja veel. Suures osas riikidest ei tohiks sa midagi säärast öeldagi. Ole juba ainuüksi selle võimaluse eest tänulik, mats.

      • Nõustun eelpool kõnelenuga, et riigid on 19 sajand. Nüüd tsiteerin:

        “Ükskõik kui vastumeelne sulle riigikord või valitsus ei oleks on meil siiski oma riik ja oma kodu, mida tuleb vajadusel kaitsta mitte saba jalgevahel joosta või paneelmaja ees trollipeatuses mürsutabamust oodata. ”

        Mille eest ma siis sõdin? Mille eest ma riskin oma eluga? Et mu kodumaad ei võtaks üle võõras võim? Kas vastaseleerides ei mõelda mitte samamoodi? Ka venelased mõtlevad sõdides, et ajavad õiget asja. Olgugi, et nende meediavabaus on piiratud. Igas sõjalises konfliktis on inimesed kasvõi semi-sunnitud selles olukorras olema. Miks on vaja kaitseväkke mitte motiveerituid inimesi? Minus tekitab vabadusekaotus õudu. Inimene ei lähe nisama kedagi tapma, aga kui talle käsk anda, tundub kõik justkui õigustatud. Tapmine on tapmine. See, et keegi sulle käsu annab ja usud, et tapad/kaitsed oma riiki üllal põhjustel on väga mustvalge. Ära saa nüüd valesti aru. Kaitsevägi peabki “distsiplineerima” ja õpetama käsku täitma. Et sõjalises olukorras ei filosofeeriks kaugematele küsimustele ja treenitut võimalikult hästi oma “riigi” heaks ära kaitseksid. Inimesed on võrdsed. Neegrid, geid, naised, võrdsed. Eestis sündinud, Aafrikas sündinud, Venemaal sündinud, võrdsed. Kui kogu sisestatud, õpetatud, kasvatatud viha meist eemaldada oleme võrdsed. Lihtsalt juhus, et sündisid Eestis, mitte Šveitsis või Lõuna-Sudaanis. Kas tsiviilinimesed tahavad sõda või tappa teisi inimesi? Vaevalt. See on võimul olijate soov sõjaga millestki kasu lõigata. Sõjaväe olemasolu on jutskui paradoks, sest ilma kaitseväeta ei kotiks Natot väike Eesti ja ei kotiks kedagi. Suurel vennal poleks raske käppa peale visata. Kogu see riigiteema ja marurahvuslus on nii kuradi aegunud konservatiivne ja lühinägelik visioon. Võite selle endale sisseistuda. Äkki ma olengi kuradi kosmpoliit ja minu vaba mõistust ei piira “riigi piirid”. Kas ma olen sellepärast “eit”, et ei taha vastutahtmist sõjalise tegevusega aega sisustada? Ei, mitte sellepärast, et kaitseväes oleks sitt söök või raske, vaid maailmavaateliselt. Me elame vabamas maailmas, kui kunagi varem. Euroopas on piirid vabad ja USAs on arenenumates piirkondades aru saadud, et inimesi ei saa diskrimineerida usu, soo, orientatsiooni pärast. Ja päriselt aru saanud, inimeste näol, mitte mustvalgel paberil. Eesti on veel arengust kõvasti maas, arvestades, kui palju segadust tühine kooseluseadus tekitas. RAHVAS ongi riik. Äkki ma ei tahagi surra selliste homofoobide, konservatsiivsete close-minded maailmavaadetega inimeste eest. Ma ei taha veel surra, võimaluse korral ületan “riigipiiri” ja naudin vaid viivuks antud hinnalist elu. See, et kaitseväekohustus on põhiseaduses kirjas, ei tee sellest vähem sunduslikku repressiivorganit. Ajad on muutunud. See ei tähendaks, et mul ei oleks omasid inimesi, kelle eest oleksin valmis surema. Otseselt rongi ette hüppama, mitte kaudselt kahurilihaks minnes. Mulle meeldivad väga paljud inimesed, kultuurid, isikuomadused. Siiralt head inimesed, aga sõna “riik” on iganenud. Riik ei defineeri mind.

      • sinusugused töllmokad ja tarkpead ongi üks põhjus miks mul pole sellest “riigist” sooja ega külma. mõttetu väikekodanlik konnatiik. asd võttis sõnad suust, öeldes, et äkki ma ei taha surra mingite close-minded konservatiivsete moraalijüngritest töllide eest. deal with it.

        • Elasin mingi aja võõrsil ja olles nüüd 3 aastat jälle Eestis resideerunud nõustun täiesti. Kui mul oleks hästi riietuv mustanahaline sõber ja me läheks koos õlut jooma vaadataks mind enamike siinsete linnade tänavail kui neegriarmastajast potentsiaalset homo. See pole aastal 2015 normaalne ju. Ehk siis ei saa öelda et mu riik mind esindab ja kohe kindlasti ei saa ma enam samastuda suure osaga siin elavast rahvast (muidugi on ka palju toredaid inimesi kelledest paraku mingil osal varem või hiljem üle viskab ja kes ära lähevad). Pole mingit eestiviha aga momendil ei saa praeguse “eestlase mudeliga” samastuda kuidagi ja kui ikka tunned et need inimesed pole minu masti (ja mina nende masti) siis miski ei pane mind neid armastama sellepärast et neil on sama riigi pass ja vice versa.
          Pole ehk parim kohti mõtete leidmiseks, aga mingi ülevaate elanike meelsusest annavad nt Postimehe vmt veebilehe kommentaariumid. Keegi pole asjaoludega tutvunudki aga vaja on lihtsalt vinguda ja vihata, a la “nüüd tulevad homod ja moslemitest perverdid ja vägistavad kõik meie lapsed ära ja kindlasti on selles süüdi sotsid ja fakt et Norraga võrreldes on meil sigavaene riik mida me kõik üksmeelselt vihkame”
          Ma pole miski überliberaal ja päris Lääne Euroopat siia ei tahaks, aga tihti on tunne et vägisi ei saa mitte samastuda selle konservatiivse massiga kes on oma mõtteviisilt ikka veel aastas 1994. P*tsi meelelahutuselt ja võimalustelt ollakse Läänes aga ajude ja mõtteviisiga ikka veel kuskil Serbias.

          • Just. Ma nii eksperimendi mõttes panen igale poole väga radikaalseid kommentaare, umbes, et kui on uudis, et kuskil islamimaades on pededel päid raiutud – kirjutan kommentaariks ala. “peaks eestis ka”.
            Enamus inimestest oma arvamust kirja ei hakka panema, küll aga teeb sõrmekene ilusti kliki sellel ülespoole pöidlal. Tulemus on üsna kurb ja miski ei näita paremini mis inimeste peas tegelikult toimub, kui anonüümne heakskiit kellegi viha õhutavale kommentaarile. Mõttetu komplekside käes vaevlev rahvus.

    • ega keegi sinusuguse tänamatu liberastist sabotööri eest ka surra taha

  1. tänapäeva sõjaväe süsteem kus noored kotkad lastakse põllule sõdima ja ülemjuhatus kükitab kusagil pommivarjendis?

    Tooge tagasi ajad kus vägedejuhataja ise ees relvaga suunda näitab siis võib millestki rääkima hakata. Autorile ütleks, et ajupesu töötas hästi, inimene on valmis “suurema pildi” nimel surma minema samal ajal kui vähe targemad tüübid kusagil varjendis pihku itsitavad.
    Aga jah, käsutäitjaid- kahurliha on alati vaja, ükskõik mis õpetusega sa kahuriliha modifitseerid et ta sinu eest põllule läheks.

    • Need ajad pole kuhugile kadunud. Loe natukene selle kohta, siis ei pea oma ignorantsete väljaütlemistega ennast siin häbistama.

    • Asi ei olegi ajupesus ja surma minemises. Keegi ei tohiks surma joosta riigikorra, poliitikute või kõrgema väejuhatuse eest. Seista tuleb vabaduste eest, misiganes nad kellegile ka ei oleks. Ja teiseks ilma kahurilhata ka ei saa kuidagi. Keegi peab põllul ka olema kui suured paksud “juhid” punkris pihku itsitavad ja enda perset valvavad.

  2. Kahju, et ühiskonnas on siiski levinud dogma, et vägivald on ainuke resultaatne lahendus. Patriootsus ei tohiks tugineda inimeste tapmisel. See ei käi muidugi ajateenistuse, kui distsipliini ja kohusetunnet kasvatava asutuse kohta, aga paraku on selle eesmärk ja väljund siiski agressiivsuse ning sõjakuse suurendamine, mis on minu jaoks arusaamatu ja raske.
    Tituleeritagu mind argpükslikuks “eideks”, võib olla alateadlikult ma seda olengi. Ise pean ma oluliseks humaansust ja patsifistlikust ning need on väärtused mille nimel ma olen valmis kõigest loobuma.

  3. Tore, et sul tore oli.

    Ma küsin nii: kas sõjaväepoistel ongi üldiselt raske aktsepteerida, et teistel inimestel võivad teistsugused hoiakud olla? Et sinu ettekujutus “meheks saamisest” ja aust ja vabadusest ja kodust ja aja väärtusest on teiste omast erinevad. Kas seda on raske aktsepteerida, et mõni inimene suudab olla endale, oma kodustele, ühiskonnale ja isegi sinule kasulikum, kui ta metsa männi alla kükitama ei lähe?

    Ma ei tahaks uskuda, et keegi peale kõige suurema põmmpea usuks, et sõjaväeline kasvatus teeb KÕIK inimesed väärtuslikumaks ja paremaks. Et sinu suurim võimalik väärtus (kui alternatiivi pole, siis on ju suurim võimalik) seisneb selles, kui hästi sa püssi kokku-panna-lahti-võtta oskad, kui täpselt sa lased, kui hästi oma voodit teed, kui hästi igavust ja lolle käske talud, kui edukalt sa metsas hakkama saad. Ja kõik, kellel seda kogemust pole on sitakotid, argpüksid, äpud, mökud, poisikesed, reeturid.

    Saage üle endast, kui te nii arvate.

    • Sul on selline arvamus. Las olla. Kui sa endas nii kindel oled, et sa õigesti toimid, siis ei tohiks sellised arvamused ajateenistusest sind kõigutada. Või tunned sa sisimas siiski, et kuulud oma kommentaari viimases lauses toodud loetellu? Veel enam. Kui sa ise vaimselt ja füüsiliselt pole suuteline kaitsma meie ühiskonna väärtuseid, siis ei tohiks sa kritiseerida neid, kes seda on valmis tegema.

      Arvad, et ajateenijate hulgas pole neid, kes on nüüdseks magistri või doktorikraadiga? Arvad, et nende hulgas pole neid, kes suudaks ühiskonnale midagi anda? Sul eriti haiglaselt kõrge enesehinnang. Ühes kommentaaris pidasid ennast nobelistidega võrreldavaks. Tule maapeale tagasi. Reservsõduritena oleme kõik tavalised ühiskonna liikmed, kelle peamine tegevus on arendada meie riiki ja luua väärtuseid, aga erinevalt sinust oleme me suutelised ka vajaduse korral neid väärtuseid kaitsma.

      • Ma küsin nii: kas sõjaväepoistel ongi üldiselt raske aktsepteerida, et teistel inimestel võivad teistsugused hoiakud olla? Et sinu ettekujutus “meheks saamisest” ja aust ja vabadusest ja kodust ja aja väärtusest on teiste omast erinevad. Kas seda on raske aktsepteerida, et mõni inimene suudab olla endale, oma kodustele, ühiskonnale ja isegi sinule kasulikum, kui ta metsa männi alla kükitama ei lähe?

        Täitsa õige

        • see “sõjavägi teen meheks” peab umbes sama palju paika kui “vangis pole käind, elu pole näind”

  4. Demokraatlikus ühiskonnas on kõik arvamused toredad ja arvamuste paljusus ongi üks demokraatia põhijooni. Seetõttu kasutan enda arvamuse avaldamise õigust ja ütlen, et olen autoriga nõus;)

    Humanismist, maailmarahust ja kõigest muust on äärmiselt vähe kasu kui õuele sõidab BTR kümnemehelise jaoga, kes otsustavad jõuga omastada kõik alates peretütrest kuni kange alkoholini. Lisaks on humanismist vähe kasu kui keset elurajooni GRAD´i laengud maha kukkuma hakkavad.

    Ja kes arvab, et see on mingi müstifikatsioon siis soovitan lugeda mõnda Tšetšeenia teemalist raamatut või vaadata youtube.com vahendusel mismoodi reageerivad inimesed, kes ajavad oma asju ning sõidavad linnas autoga kui mingi paha asi juhtub:

    https://www.youtube.com/watch?v=E7C98fB32ws

    Tänane Ukraina viga on samuti see, et suur osa Lääne-Ukrainast ei pea veel probleemi kogu riigi omaks. Üsna sarnane meile, kus kiiremad mehed üritavad autoga läbi Läti Euroopa poole minema panna või Tallinki kassa ees trügides piletit osta.

    Ka põgenemine on tegevus, aga kui kaugele siis põgeneda? Kas Poolasse, Saksamaale, Prantsusmaale, USA-sse? Ja kes siis lõpuks selle kaitsmise töö ära peab tegema? Ehk siis oled turvaliselt Poolas, samal ajal kui Poola sõdurid siiapoole sõitma hakkavad.

  5. Täiesti kummaline on ikka lugeda nende sõjaväelugude juures kommentare, kus kutsutakse ülesse ajateenistusest hoiduma ja peetakse seda mõttetuks. Et “tänapäeva maailmas” (nagu Venemaa, Hiina, P Korea jt. oleks muul planeedil) pole sõjavägi enam aktuaalne.
    Esiteks oleme lääneliku maailma piiririik. Meil pole palju muud valikut kui relvis olla. Isegi Shveits on.
    Teiseks on meil isalt pojale sihtumine nõukaajast sõjaväkke kui jamasse. Ühiskonna suhtumise error. Minge Soome ja deklareerige, et hoidusite sõjaväest. Ei saada aru. Peetakse totaaljobiks. Soomes tekitab selline asi karjääriredelil automaatselt klaasalae. Ja üsna madala.
    Kolmandaks: praegu alaealiste põlvkond on esimene, kes ei ela kauem kui eelmine. Füüsis on vilets. Sõjavägi aitab ja parandab ka genoomi.
    Neljandaks: võrreldes varasemaga on sõjavägi lihtne ja huvitav. Vaadake milline raamatukogu on Kupis. ja puhvet kabanosside ja kõige muuga (va alko) mis Statoiliski. Keegi ei peksa ja ei alanda. Näidake oma nõukaväes kepitud isadele ehk muudavad ka suhtumist.
    Viiendaks: enamus töökohti eeldab koostööd ja juhtimist. Te võite 10a ülikoolis seda teoorias tuupida aga vennad, kes on metsas varitsust korraldanud või jagu juhtinud on siin selges eelisseisus. Nemad teavad kuidas TEGELIKULT inimesi juhtida ja koostööd teha. Tööturul selge eelis.
    Last but not least: kui pommid lendama hakkavad ja kuulid vilisema, siis teavad KV-s käinud mehed kuidas käituda. Teised saavad kohe surma või neil jääb veel võimalus näha oma naist ja tütrid vägistavaid vallutajaid. Siis on aga juba hilja.
    Ärge jahh minge väkke, parem teheke samal ajal oma VÄGA TÄHTSAID ASJU edasi.

  6. Sõjavägi tegi nii kõva mehikese, et kõiki eitedeks sõimata, aga see jäi ikka puudu, et oma nime julgeks paskvillile lisada?
    Muidu selline rumal jutt, ega sõjas ainult kahuriliha vaja pole, tihti on tähtsam tagalas olevate inimeste, inseneride, teadlaste tegevus.
    Ise läbisin ajateenistuse 2002 Võrus, ei andnud midagi juurde – sporti tegin ka varem, püssi olin samuti katsunud, küll aga võttis 11 kuud elust ja nii lollisti, et pidin veel pool aastat istuma enne kui Inglismaale ülikooli sain.

Submit a comment

Massive Presence Website