AHASTUSEMÄRK
Jüri Eintalu
***
Eesti keeles ja teisteski keeltes, mida oskan, on põhiliselt kaks märki:
? – küsimärk
! – hüüumärk
Neid võib leida arvuti klaviatuurilt.
Mind paneb see imestama, sest need kaks märki on loogiliselt erinevates kategooriates.
Küsimärk väljendab lause loogilist modaalsust. Näiteks, kui A on väide, siis A? on küsimus, kas A vastab tõele, kas see on nii.
“Vihma sajab.” – väide
“Kas vihma sajab?” – küsimus
“Vihma sajab?” – küsimuse lühivorm
Väidet esitades annan ma teistele informatsiooni.
Küsimust esitades nõutan ma informatsiooni teistelt.
Aga hüüumärk väljendab pigem hoopis ütlusakti emotsionaalset modaalsust.
“Vihma sajab.” – lause
“Vihma sajab!” – hüüatus, rõhutus.
Sellega seoses ei saa ma aru, miks neid märke nii vähe on. Miks just nende kahe märgi kasutamine peaks märgiökonoomiline olema.
Ilmselt tegeleme me märkidega, mis väljendavad lause modaalsust, rakenduvad lausele kui terviklikule üksusele.
Loogiku vaatevinklist võiks pigem kasutada veel mõnda märki.
Näiteks eitusemärk, millel on palju erinevaid tähistusi, siin leian oma klaviatuurilt näiteks märgi ~ (“kapsaraud”).
~A ehk mitte-A
“Vihma sajab.” – väide
“Vihma ei saja.” – väite eitus
“~Vihma sajab.” – väite eitus loogikatehtena
Võib-olla jutumärgid “…” on samuti loogilise loomusega, andes mõista, et räägitakse mitte objektkeele, vaid metakeele tasandil (Tarski tähenduses).
Aga võimalusi on rohkemgi.
Kuna hüüumärki kasutatakse ja hüüumärk ei väljenda loogilist modaalsust vaid pigem emotsionaalset tonaalsust, siis võiks neid ju kombineerida.
On ju erinevaid põhjusi, miks inimesed hüüatavad või küsimusi esitavad.
Näiteks võiks eristada küsimise märki ? ja kahtlemise märki ?’. Esimene küsib infot ja teine seab info kahtluse alla.
Nii oleme jõudnud ideele
KAHTLEMISEMÄRK
Siis võiks veel kasutada näiteks selliseid märke nagu
PATRIOTISMI MÄRK
– poliitikute elu hõlbustamiseks
USKUMISE MÄRK
– peamiselt usklikele
OIGAMISE MÄRK
ÄRRITUMUSE MÄRK
KAHETSUSMÄRK
NALJAMÄRK
LOJAALSUSMÄRK
jne.
Võib-olla saaks lausungi konteksti täpsustamiseks kasutada ka OKTAAVIMÄRKI või mingi märgiga mõista anda lausuja minoorsust, hääletooni ning meeleolu.
TÄHENDUSRIKKUSE MÄRK
– sobib hästi poliitikuile ja muudele retoorikuile.
Hieroglüüfidega päriselt tegu ei oleks, sest tegemist on modaalsusmärkidega, mis üksinda ei tähenda midagi ja mida saab rakendada ainult täislausetele.
Midagi sarnast on leiutatud elektroonilise suhtluse keskkondade jaoks – nn emotikonid. Näiteks 🙂
Ent emotikonide puhul puudub läbimõeldud süsteem ning ühtne konventsioon.
Alternatiivne võimalus oleks püüda läbi ajada ilma küsi- ja hüüumärkideta. Miks peaks just need kaks märki kõige vajalikumad olema.
Kujutage endale ette ühiskonda, kus keeles oleks küsi- ja hüüumärkide asemel kaks teistsugust märki teistsuguste funktsioonidega. Näiteks:
ÄHVARDAMISEMÄRK
RAHANÕUDEMÄRK
Need kaks märki oleksid kergesti leitavad ka arvuti klaviatuurilt.
Kuidas see muudaks meie ühiskonda, meie mõtlemist ja käitumist?
PS
Ma ei viitsi oma siinset teadusartiklit vormistada skolastikute ajakirjade jaoks, mistõttu see ei lähe kirja näiteks teaduspublikatsioonina teadusinfosüsteemis ETIS. See on protestantlik usupööre teaduses – ma ei vaja Tõega suhtlemiseks ja Tõe väljendamiseks teaduspreestrite tõekirikut, sest mul on sünnist saati tõele otsejuurdepääs.
TEADUSLIKKUSE MÄRK
kõva!