59päeva sinuta…

In 50HALLIVARJU

Mis paneb mind sind igatsema ?  Kas selleks on külm tuul mis puhub aknast sisse ? Kas selleks on tühi tuba? Kas selleks on tühjus mu hinges? Või kas selleks tõesti on see armastus mis on siianii mu sees? Mul on palju vastuseta küsimusi..kui ma vaid saaks, kui ma said saaks kõike mida ma teada tahan. Mida ma tegin valesti? Mis sundis sind minema? Mis tõmbas su eemale? Mida ma oleksin saanud teha? Miks, mida, kas, mis … on sõnad millega ärkan igal hommikul. Mis on see mis tekitab minus kurbust? Mis on see mis paneb kuumad pisarad mööda põske alla voolama? Mis on see mis ei lase mul öösiti uinuda? Mis on see mida ma otsin enda silmadega igaltpoolt? Mis?

Miks on nii raske sind unustada? Miks ma ei suuda sind vihata? Miks ma siianii mõtlen sinust? Miks ma ikka ootan, loodan  ja soovin, et tuleksid? Miks su nägu on ikka mu silme ees? Miks ma siianii tunnen su puudutusi? Miks ma siianii, miks ma küll siianii mäletan su suudlusi? Miks?

Kas ma polnud see kelleks sa mind pidasid? Kas ma lükkasin ise su endast eemale? Kas sa ei tundnud mu armastust? Kas ta on ilus? Kes on ilus? Tema. See kes suutis tungida meie vahele. Kes suutis sinus tekitada uue tunde.. tunde millega minul polnud võimalust võistelda. Ma ei suuda unustada meie aega. Ma ei suuda tõsta sind enda peast välja. Ja kõige raskem on mõista reaalsust…reaalsust millega ei taha ma leppida. Sa oled läinud.

Ma lasin sul minna. Ma jäin siia. Siia kus olime meie. Kus on mälestused. Kus iga nurk on sind täis. Sa pühkisid mu jalgealuse tühjaks. Aga sa ise ei tundnud seda, sa ei tundnud seda tunnet. Tunnet mis ei lasknud mul hingata, tunne mis surus mind järjest sügavamale, tunne mis rebis kõik tükkideks. Kõik need rakud, millega sind armastasin kõik selle aja…

Sa ei tundnud seda tühjust millesse sa mind tol õhtul jätsid. Sa lahkusid. Sul oli kerge. Sa tundsid kergendust. Ma tean seda. Ma ei näinud enam su silmis seda pilki mis oli kunagi, kui sa sulgesid ukse. Su pilk oli tühi. Sa ei märganud mind. Sa vaatasid mulle otse silma kuid sa ei näinud mind. Sa ei näinud seda põrgulikku valu. Sa ei tundnud seda igatsust kui uks sulgus… Sa olid mulle kõik. Aga mina olin sulle ainult elu esimene peatükk. See peatükk mis õpetas sind, aitas elule…kuid kui kõik mida sa vajasid oli olemas, sa astusid sellest välja…

Ma soovin sulle head, kõike seda head mida elul on anda…Kui sa jätsid mu, ütlesin ma sulle,et siin pole midagi andestada.Aga alati ma lootsin, et sa tuled tagasi ja ütles, et kõik mis sa leidsid oli südamevalu ja kurbus..Mul on raske öelda,et ma olen kade, olen kade sest sa oled õnnelik Ilma minuta!

59päeva  nüüdseks ilma temata… tõepoolest mäletan värskelt õhtut, mil ta lahkus,mil jättis mind ukselävele seisma rasked pisarad põskedel, tühjus hinges ja valu südames. Siianii suudan kirjeldada detailselt ta viimast pilku ja seda külmust mis tungis temast-minusse. Ma tahan talle andestada. Tahan anda talle kõik andeks…aga kuidas küll? Tema kes võttis mind õhtuti nii õrnalt, kuid samas nii jõuliselt enda käte vahele. Tema kes sosistas mulle igal õhtul kui silmad sulgesin ja igal hommikul kui silmad avasin..” Ma armastan sind.”  Tema kes vaatas mulle kord nii tundeliselt ja sügavalt silma. Tema kes suudles mind nii kirglikult. Tema kes pani mind naerma põhjuseta. Tema kes pani mind “meisse” uskuma…oli tol õhtul nii kuradi külm. Kõige raskem on lahti lasta sellest, mis tapab vaikselt su hinge ja südant. Kas talle  mõeldes on siianii kurb ? Ja, aga kas ka valus? Ei. Ja selleks on lihtne põhjus. Nüüd 59’ndal päeval olen ma jõudnud punkti kus mõistan, see inimene, kes tegi mind katki, ei saa olla inimene, kes mind parandab.

See teekond siia punkti on olnud kivine..see pole olnud sugugi kerge. Pisaraid mida valanud olen, on olnud tuhandeid ja tuhandeid. Õhtuid, mil sõrmed iseenesest kirjutavad talle, kui väga ma teda igatsen, on olnud mitmeid. Päevi mil teda näinud olen, on olnud samuti mitmeid…ma ei vaja teda enam enda ellu…päevadest saavad kuud..valu, tühjus ja pisarad hakkavad kaduma.. I know my heart will never be the same, but I’m telling myself I’ll be okay.Even on my weakest days !

Igapäevaga muutun ma tugevamaks…

Ja kui ühel ilusal päeval kallis, sa vaatad enda kõrvale…ja seal on tühjus, siis tea, sel hetkel vaatan mina naeratades otsa inimesele kes mind parandab !!

6 Comments

    • kord ütlesin ma, et meile pole antud ajaperioodi mil see valu kaob ning pole ka antud gatantiid, et see valu üldse kaob. Anna andeks, kui ütlen valesti aga ehk peaksid proovima mõelda teisiti. Mõtle, et kõik mis juhtub juhtub põhjusega ning see, et kõik hullemaks läheb… usun, et asi ei ole enam Temas. Sa igatsed seda tunnet, et keegi on su kõrval. See on loomulik etapp selles kõiges. alguses sa nutasd, siis proovid vihata, siis jälle nutad ja igatsed, ükshetk ta kaob mingiks ajaks su mõtetest ja siis jälle igatsed… aga mitte enam seda inimest vaid neid tundeid, seda et keegi on su kõrval , seda et keegi paneks sind naerma, seda et kellegi käest kinni hoida, tunnet, et keegi tahab sind… mõtle sellele hoolega. Ära lase enda elul seista ! https://www.youtube.com/watch?v=Omz5pJCPXTU

  1. 2aastat ilma temata….

    see on ausaltöeldes esimene Nihilisti lugu mida lugedes ma nutma hakkasin ja enda âra tundsin…

    tänan, et vaevusid kirjutama..

    • mul on heameel, mitte sellepärast, et panin sind enda jutuga nutma, vaid sellepärast, et see kõnetas ka kedagi peale minu.

  2. 87821 päeva ilma Temata. Iga päevaga läheb hullemaks. Eriti haige on, et 7322 päeva tagasi avati siin vana surnuaia kohal mingi god damn kontorihoone ja enam ei saa hauas normaalselt pöörelda ka. Uskuge, see ei lähe paremaks. Olge tugevad! Leidke rahu!

  3. Sa kirjeldasid oma sõnadega ära kõik selle, mida ma viimased 3 aastat päevast päeva olen endas hoidnud, super!

Submit a comment

Massive Presence Website