Month: January 2015

Mesi

Omar elab mägedes. Tal on väike maja, mida ta jagab emaga. Isa suri kaheksateist aasta eest kopsuvähki. Selsamal päeval tõmbas Omar oma esimese sigareti. Praegu kulub tal päevas kolm pakki, aga tubakas on siin odav, mistõttu mees sellest suuremat ei hooli. Pealegi annab suits sõrmede vahel justkui vabanduse lihtsalt niisama õues istumiseks. Ilma nagu ei sobi. Naabrid ju jälgivad meest pidevalt. Nii istub Omar ukse ees kõveraks vajunud pingil ja suitsetab. Augustis saab Omar kolmkümmend. Naist tal ei ole, lapsi ka ametlikult mitte. Külas naerdakse, et kui on piisavalt lehmi, pole naist vajagi. Omar naerab ka, tema piimakari on küla suurim. Ema ei naera. Tema ootab lapselapsi või vähemalt kedagi, kes kodu korras hoiaks või süüa teeks. Omar keedab iga päev ühepajatoitu. Iga päev soolab ta selle üle ja emal on sellest juba üsna kõrini. Tegelikult on Omar juba ammu naisevõttu plaaninud. Ainult sobiva mõrsja leidmisega on mure. Omari küla on väike. Kaheksa maja peale on vallalisi naisi ainult kaks. Neist noorem on alles kaheksane. Temaga ei ole veel suurt midagi peale hakata. Teise vägistasid kaks aastat tagasi Saksa turistid. Nüüd on ta rikutud. Omar tahab, et naine oleks puhas. Ideaalne abikaasa on puutumata ja õrn nagu vastvalminud sai. Lehmakari on Omaril uhke – neliteist piimakandjat ja pull. Naabrid lasevad oma loomadel ka öösiti omatahtsi hulkuda. Omar ehitas aga savitellistest lauda. Soojustuse ja päevavalguslampidega. Just nagu ajakirjas. See on kogu küla, tegelikult kogu regiooni uhkeim ehitis. Lauda pööningul hoiab Omar laipu. Nimelt on Omaril omapärane hobi- talle meeldib jahipidamine. Igal laupäevaõhtul sõidab ta oma rohelise Ladaga kahekümne kilomeetri kaugusel asuvasse linna, kus on alati palju turiste. Isegi talvel, kui muu maa külalistest tühi on, leidub seal vähemalt paar autotäit välismaalasi. Palju käib sakslasi, aga ka poolakaid, iisraellasi ja soomlasi. Just nende peale Omar jahti peabki. Linna jõudnud, suundub Omar restorani. See on selle kandi ainuke, mistõttu on kõik turistid alati seal. Omar valib välja kõige kenama neiu ja astub ligi. Kuna ta näeb parem välja kui keskmine kohalik, nõustub neiu Omariga klaasikest veini jooma. Klaasist saab peagi pudel, pudelist kaks. Siis teeb Omar ettepaneku välja jalutama minna. Just pimedas on parim vaade lumistele mäetippudele, mis kuuvalguses õrnalt helendavad. Kui Omar neiuga linnapiirini jõuab, tõmbab ta vöö vahelt välja pussi ja torkab selle tasa, nii tasa, et neiu ei märkagi, neiule neeru. Mõnikord ka reide. Vahelduse mõttes, elus peab ju ometi natuke põnevust olema. Neiu ei karju, sest Omar surub oma keele tema kurku enne, kui neiule on selgeks saanud, mis toimub. Omar on Euroopa neiudelt nii mõnegi nipi õppinud. Neiu kaotab palju verd ja ta pea vajub peagi Omari õlale. Omar juba teab, et laupäevaõhtuteks seiklusteks on parimad kummipüksid. Neilt saab vere kerge vaevaga voolikuga maha pesta. Siis on aeg tõsisemateks toimetusteks. Omar sätib neiu Lada tagaistmele ja sõidab tagasi kodukülla. Ta viib neiu lauda pööningule, kus õlgede vahele on seatud veidi räsitud sinisetriibuline madrats. Neiu on veel soe ja pehme. Kui Omar lõpetab, võtab ta taas pussi ja lööb selle neiu südamesse, peatades igaveseks selle tuksumise. Siis lõikab ta maha neiu väikese varba. Suveniiriks. Omar kogub neid väikesesse puust nikerdatud karpi. Seal on neid juba pea paarkümmend. Enamus juba halliks ja kõveraks  uivanud. Omar seob neiu käed kokku ja riputab ta teiste kõrvale pika ridva otsa. Ritv ulatub pööningu väikesest aknast välja. Omari ema kuivatab sellel mõnikord pesu. Neil öödel saab Omar magada vaid mõned tunnid. Varahommikul ootavad lehmad lüpsmist. Ema jalad ei liigu enam hästi, seega on kogu töö Omari teha. Sageli mõtleb mees, et müüks talu ja lehmad maha ja koliks linna. Võib-olla isegi pealinna. Suure ja tugeva karja eest peaks saama piisavalt raha väikese korteri jaoks. Ema tahab mägedesse jääda. Siin on ta sündinud ja siin, kodumullas, tahab ta ka surra. Mis parata, tuleb oodata. Eks maal elamisel on ka oma võlu. Siin on vaikne, kõik inimesed tunnevad üksteist. Hommikuti, enne lehmade juurde minekut, istub Omar rõdul ja vaatab, kuidas mäeharja tagant päike päeva alustab. Linnas sellist pilti ei näe. Omar astub lauta, võtab seina äärest viieliitrise ämbri ja tabureti ning läheb esimese lehma juurde. See valge loom, Mesi, on Omari lemmik. Omar pühib käeseljaga lehma valgelt karvalt sinna öösel tilkunud vere. Lagi tahab jälle parandamist. Veri on kuivanud ja ei taha karva küljest lahti tulla. Omar lööb käega. Pole oluline. Mõnikord ongi ellu väheke värvi vaja. Omar lüpsab vilunult. Piima tuleb palju. Omar on oma karja üle uhke. Oleks ainult abikäsi. Ehk tuleks siiski naine majja tuua, mõtleb Omar ja joob otse ämbrist äsjalüpstud sooja magusat piima.…

135 0 0
Massive Presence Website