1.3 perspektiivi muutus

In SNAP

Tere, minu nimi on Nakong. Te ilmselt mõtlete, et miks mina nüüd antud osas esimeses isikus kõnelen, kuid sellel ei ole hetkel mingit tähtsust, sest teil on harukordne võimalus minu perspektiivi näha. Ma olen nimelt prussakas. 676 päeva vana prussakas, täpsemalt Blattella germanica. Ma tekkisin esimesel jaanuaril. Siis kui korteriomanik lasi rõdu peal rakette taevasse, lasi minu isa kraanikausi aluses kapis, prügikasti alla pandud prügimorsist vettinud ajalehe vahel oma “rakette lakke”. 28 päeva hiljem koorusin ma munast, maailm oli minu ees avatud nagu prügikasti kaas, maailm oli minu, et siin süüa ja paljuneda ning mitte hoolida selle üle kuidas ma seda teen, kellega ma seda teen või kus ma seda teen. Meie liik on siin olnud üle 100 miljoni aasta, me elasime selle üle, millesse surid dinosaurused, me elasime üle kuumad ajad ja külmad ajad, me elame üle ka selle, millesse surevad inimesed.

Mina olin osa esimesest munast, meid oli seal kokku 33. 33 väikest prussaka-vussakat, külg-külje kõrval 28 päeva arenemas, vormumas olematuse mögast saavaks, olevaks, vabalt minevaks ja tulevaks, vormumas ideaalseteks ellujääjateks, suurejoonelisteks raipesööjateks. Me koorusime mitte kaugel kohast, kus meie isa “rakette lakke” lasi, vaid meetri kaugusel asuvas vee- ja kanalisatsioonipüstakus. Siis elasime me veel majas 136 aga nüüd olen mina ja paar õde-venda jõudnud juba majja 150. Paljud meie hulgast on lahkunud ning sama palju on meid asemele tekkinud. Mina olin üks esimese muna hulgast ning mu ema munes meid veel 5 muna jagu enne kui ta sai maja 142 gaasitamises surma. Tema järglasi oli selleks momendiks esimeses põlvkonnas 189. Mina olen praeguseks munend 6 muna, millest on välja ilmunud 177 imeilusat nümfi. Ma ei tea kui palju lapselapsi mul on ja mind ei huvita see. Meid on palju, meid sureb palju, meid sünnib palju, ärimees ütleks, et käive on ropp.

Võiks arvata, et meie elu on igapäevane võitlus, et ennast ohverdavalt sööstame me mööda köögi linaleumpõrandat iga raasukese järele, mis kõikvõimsate karvutute ahvide käest maha pudenevad. Et püstakupimeduses varjul olles väriseme me iga tundmatu hääle tõttu ning iga tundmatu lõhna ees pageme me kui gaasirünnaku eest. Inimesed tunnevad ennast ülimalt võidukana kui on ühe meie hulgast kinga või ajalehega laiaks litsunud. Ma olen näinud neid silmad hullunult peas ühe prussaka peale kulutamas poolt pudelit tõrjevahendit ning siis ise mürgist ja vastikusest öökides ühtainust laipa WC potist alla laskmas. Ühe prussaka hävitamise peale kulutas see looduse ja evolutsiooni triumf pool pudelit mürki, oma enda tervist, hulganisti WC paberit, et laipa Jumala eest mitte puudutada, ning 10 liitrit vett, et seda kanalisatsiooni uhada. Võimas. Võimas saavutus. Tappa üks ning sama aja jooksul tekkis meid juurde sadu, kui mitte tuhandeid. Huvitav, kas inimesed kunagi mõtlevad ka selle peale, et kui nad on elu jooksul heal juhul 20 prussakat laiaks litsunud, siis see ei ole mingi eriline saavutus. Gaas on muidugi teine jutt, minu ema surmanud gaas viis minema terve Hiina müüri keskosa impeeriumi. See oli hullumeelne, kõik kohad täis laipu, lapsed ja täiskasvanud, emad veel maha heitmata munadega.

Me oleme osa teist ja teie osa meist. Me kardame külma, külm on meile reaalselt tappev. Ei ole tegelikult tarvis ei gaasi ega mürki, lülitage lihtsalt küte välja. Aga te ei saa seda teha, te kardate külma ja olete mugavad, kuigi te elaksite külma üle. Lisaks sellele ei ole teie majades enam külmi kohti. Alati jääb püstak või šaht, alati jääb teie pesa keskpaik, kuhu külm ei ulatu. Me rändame teiega kõikjale, me oleme osa teist ja teie osa meist. Meie sööme teie rämpsu ja elame teie soojast, me oleme vallutanud terve maailma tänu teile. Ja siis kui te surete ja kaob soojus, liigume me tagasi soojematele aladele ja jääme ellu.

Meid ei huvita teie metaprobleemid, võiks öelda isegi teie pseudoprobleemid. Meid ei vaeva eksistentsiaalsed kriisid, me ei plaani oma enesetappe kui teatraalseid etteasteid, meil ei ole bipolaarseid häireid ja me ei pea end mediteerima õigesse mentaalsesse olekusse, et oma eluga hakkama saada. Alles 50 aastat tagasi olite te näljas, suremas, te püüdsite ellujääda, see oli teie primaarne eesmärk. Ellujäämine. Aga tänaseks olete te taaskord tõstnud end olekusse, kus te ei pea tundma ei nälga ega janu. Teid on täpselt piisavalt, isegi niipalju, et lasete oma seemne kilekotikesse ja viskate selle prügikasti. Te paaritute mitte ellujäämiseks vaid selleks, et varjata enda pseudoprobleeme, selleks et põgeneda nende eest, varjuda ajukeemia ja neuronite ületulvadesse. Ja siis kui te norsates külge keerate ja oma unenägudes metaprobleemidega edasi tegelete, siis tuleme meie, lähme prügikasti ja sööme teie olematuid lapsi. Ja peale seda teeme päris lapsi.

Teile meeldib ka meid lisada oma pseudoprobleemidesse, kaasata sellesse diskursusesse justkui me oleme põhjuseks või osaks teie probleemist, justkui meie oleme probleem. Oma metaprobleemides olete te mõelnud välja, et te olete kõik erinevad aga et osa teist on omavahel kuidagi rohkem kokkukuuluvad. Te teate, et te olete võimelised omavahel paarituma, ent ometigi te eraldate ennast rühmadesse ja gruppidesse, mille tunnused on metatasandi tunnused. Mõistmata, et anatoomiliselt, füsioloogiliselt olete te täpselt üks ja sama liik, olete te nõuks võtnud vihata teineteist, sest te suhtlete erineval viisil, et teie kest on erinevat värvi, et teie mingisugune kultuur on teistsugune või et teie poolt välja mõeldud tegelased on omavahel vastuolus. Ma mõtlen seda, et hääl mida te teete on teistsugune mõne teie liigikaaslase omast, et te loote pidevalt mulli, milles elada. Ma mõtlen seda, et seda mulli ei tohi teiste mullidega kokku segada, et leiate põhjuseid üksteise hävitamiseks metatasandi erinevustest, et te ei ütle ausalt, et te olete loomad, kes tahavad oma territooriumi kaitsta, et te olete lollid primaadid, üks-kaks prossa erinevamad teistest primaatidest, kes palja persega mööda metsa ringi jooksevad. Lollid primaadid, kes ei saa aru, et liik kasvab tänu ühisele võitlusele teiste liikide vastu.

Metatasandil kutsute te meid kahjuriteks, vastikuteks värdjateks, kasutud, nuhtlus. Metatasandil ei tunnista te meid enda juurde kuuluvateks, ja ma ei mõtle inimeste juurde kuuluvateks vaid enda, oma gängi, rühma, rahvuse juurde kuuluvaks. Me tuleme alati koos võõrastega, mitte kunagi ei taha te tunnistada, et me oleme alati teiega koos olnud. Me ei tulnud koos sakslastega aga ometigi kutsute te meid preislasteks, prussakateks. Me ei tulnud koos venelastega, ent ometigi kutsuvad sakslased meid vene prussakateks. Me ei tulnud siia, sellele maatükikesele koos venelastega, ent ometigi arvate te, et venelased toovad vanast kodust uude kaasa vähemalt ühe prussaka, et me oleme nende koduloomad. Me ei tulnud kaasa koos araablaste, aafriklaste või aasialastega. Me oleme alati teiega koos olnud, teie prügi maitseb täpselt samamoodi nagu vietnaamlase oma, teie soojus on sama mõnus kui jeemenlase oma. Me ei diskrimineeri kedagi teist.

Ma olen siin kapi otsas kükitand tunde ja jälginud teid. Seda kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte ilma endile aruandmata kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline, et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa sellest maailmast aru. Ma ei mõista teid, ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus, ma ei mõista kuidas te saate seda teha kui kogu teie eksistents on iseennast hävitav. Teie eesmärk ei ole kordagi olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt on selleks töötada vastu kas isendale või oma liigikaaslasele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja olla filantroopsed. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõik enda liigikaaslased? Igas vormis, igal kujul, porise ja räpasena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te iseennast vihkate. Ma ei näes teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.

Submit a comment

Massive Presence Website